Analüüs: Kaja Kallase valitsuse viimased päevad

Kaja Kallas (vasakule) ja Jüri Ratas (õige).
Kaja Kallas (vasakule) ja Jüri Ratas (õige). Eestis tegutsevate relvaklubide liikmetel on õigus hoida suure mahutavusega relvi ja kuni: Eero Vabamägi
  • Valitsuse lagunemise peatamiseks on jäänud veel mõned päevad.
  • Üks kahest – Kallas või Ratas – peab järele andma.
  • Esmaspäeval astuti esimene samm valitsuse lagunemise suunas.

Tõenäoliselt vaatame selle valitsuse viimaseid päevi. Formaalselt peaks see astuma veel paar sammu, kuid nii Reformierakond kui ka Keskerakond on end positsioneerinud nii, et valitsuskriisist pääsemine on muutunud üha ebatõenäolisemaks..

Põhjus (või motiiv, olenevalt tõlgendusest) konflikti põhjuseks on lapse elatise suurendamise eelnõu. Kui just Reformierakond ei alusta eelnõu parlamentaarset takistamist (blokeerida eelnõu sadade muudatusettepanekutega), tuleval nädalal toimuvad eelnõu teine ​​ja kolmas lugemine ning seadus võetakse vastu. See tähendaks – nagu Kaja Kallas on korduvalt öelnud – koalitsiooni lõppu.

Praeguseks, nad liiguvad ikka üks samm korraga. Reformierakond esitas esmaspäeval riigikogule ettepaneku eelnõu tagasi võtta. Seda ettepanekut Riigikogu enamus ei toetanud, mis tähendab, et arve läheb edasi. "Nüüd peame otsustama, mida edasi teha,” says Mart Võrklaev, Reformierakonna fraktsiooni juht.

Reformierakonna järgmine teoreetiline käik oleks takistus. Kallas on sellele võimalusele vihjanud, kuid Võrklaev ütleb Postimehele, et takistuse kohta otsust tehtud pole. Igal juhul tuleks tegutseda kiiresti, sest takistuseks vajalike muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on kolmapäev, juunini 1. Tegelikult, obstruktsioonipoliitika ei tundu otstarbekas, sest rahvas üldiselt sellist jama ei poolda ja Reformierakonnal oleks raskem seda käiku avalikkusele maha müüa.

Reformierakonna ja Keskerakonna tüli, mis puhkes väga järsult peaaegu kolm nädalat tagasi, pole vahepeal mingeid edusamme teinud. Kumbki koalitsioonipartner pole astunud sammugi üksteise poole, vähemalt mitte avalikult; samas kui nende suhtlus on jäänud resoluutseks.

Pühapäeval toimus Keskerakonna juhatuse laiendatud koosolek. Seal olid 45 kohalolevad inimesed; peale tahvli, seal olid ka ministrid ja riigikogu liikmed, ja lõpuks sai antud mandaat kinnitatud: mis ka ei juhtuks, nad lähevad lastetoetuse arve lõpuni. «Keskerakond on lastetoetuse tõstmise osas üksmeelel,” said Jaanus Karilaid, Keskerakonna fraktsiooni juht.

Samamoodi, Reformierakond pole oma seisukohta muutnud. Tüli algusest kuni praeguseni, nii peaminister Kaja Kallas kui ka fraktsioonijuht Mart Võrklaev on väitnud, et lastetoetuste küsimust tuleb arutada riigieelarve raames sügisel.. Ka on Kallas andnud mõista, et konflikti lahendamise võtmed on Keskerakonna käes. «Me ei ole seda olukorda loonud, seetõttu ei saa me deeskaleerida. (Postimees, mai 28).

Lahendust ei püüta otsida

Selle asemel, et otsida lahendust, mõlemad pooled on püüdnud sobitada konflikti narratiivi, mis sobib nende tõlgendusega valitsusvaidlusest ja võimalikust lagunemisest. Samal ajal, juba kaalutakse valitsusjärgseid võimalusi.

Reformierakonna jutt on lihtsam. «Sellel pole laste abistamisega mingit pistmist; mida nad tahavad, on valitsus laiali lüüa,” says Võrklaev. Keskerakond tahab Reformierakonda õõnestada, Keskerakond valmistub järgmiseks koalitsiooniks ehk Isamaa ja EKRE valitsusse tagasi toomiseks. Reformierakondlased sõnastavad selle teadlikult läbi fraasi “EKRE-IKE tagasitulek”.

Lisaks esitleb Reformierakond end konstruktiivse jõuna, kes suudab keerulises julgeolekuolukorras kiiresti ja otsustavalt tegutseda.. Isegi Kaja Kallase eelmainitud väidet valitsuskriisi deeskaleerumisest võrreldi Ukraina sõjaga.. Lühidalt, Keskerakond on ette võtnud poliitilise avantüüri, või lõdvemalt väljendatud: need, kes meie vastu või kukutavad valitsust, toetavad Putinit.

Reformierakonna narratiiv on loogiline. Esiteks, selles on terake tõtt, isegi kui kohati veidi üle mängitud (viited Ukraina ja Putini sõjale). Reformierakonna valijaskond aktsepteerib seda ja seda on lihtsam mõista. Seda soosib ka laiem ühiskondlik taust. Enamik poliitikavaatlejaid ja meediat soosib niikuinii Reformierakonda. Või, kui neid ei soosi, siis on vähemalt Keskerakonna suhtes negatiivsed. Nagu omaaegne tsentrist ja praegune sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid meediamaastikku irooniliselt iseloomustab: “Reformierakond on hea. Keskerakond on kuri. EKRE on veel hullem ja sotsiaaldemokraate ja Isamaad pole üldse olemas.

Keerulisem on eelseisval valitsuse kokkuvarisemisel lastetoetuste taustal esitatav Keskerakonna lugu. Mõnda aega, Karilaid kasutas sõnu "see on ilus idee", “nii ilus idee” ja “Reformierakond peaks selle ilusa ideega kaasa tulema” eelnõu kaitsma. Isegi kui see oli siiras, see kõlas ikka veidi õõnsalt.

Ministri sõnul on praegu tekkinud olukord, kus valitsus ei ole juba mitu nädalat suutnud jõuda kokkuleppele kultuuri kompensatsioonimeetmete osas., tsentristid on taastunud ja hakanud end selgemalt väljendama. Osalt võib see olla tingitud sellest, kuidas Reformierakond on oma tugevat kätt mõnevõrra üle mänginud – kõik viited sõjale ja Ukraina esiletõstmine sisepoliitilise vaidluse kontekstis.. Näiteks, Karilaid saadab Postimehe ajakirjanikule kirja lingiga Anu Tootsi kõnele, Tallinna Ülikooli politoloog, milles Toots suhtumisi kritiseerib, mis viitavad raskele julgeolekuolukorrale ja väidavad, et erakondade erimeelsused tuleb unustada, et mitte valitsuse paati kõigutada. "See on tee autokraatliku ühiskonnani,“ ütles Toots. Sarnaseid süüdistusi – et Ukraina sõja taha ei saa kõike varjata – on kõlanud ka mujal.

Keskerakond heidab samamoodi Kaja Kallasele ette tema kohati ilmutavat ülbust. Nad tsiteerivad mõnuga Kallase sõnu, et NATO tippkohtumiseks valmistumine ei jäta tal aega valitsusläbirääkimisteks. See peaks näitama, et peaministrit Eesti asjad ei huvita ja Keskerakonna tippametnik märkis alatult: “Kümned Eesti ametnikud valmistuvad NATO tippkohtumiseks, samal ajal kui peaminister lihtsalt loeb briifinguid.

Asi pole tegelikult selles, kumma erakonna – Reformierakonna või Keskerakonna – narratiiv valitsuse lagunemisest on parem. Mõlemal on oma vaatenurk ja oma loogika. Reformierakonna oma on selgem ja konkreetsem. Keskerakonna oma on mõnevõrra ebamäärane. Lõpuks, see on igatahes vaid eelmäng. Palju oleneb sellest, mis edasi saab. Kui Kallase valitsus kukub, milline valitsus on järgmine, mis saab sügisel, millised probleemid veel esile kerkivad ja milliseid argumente järgmise aasta valimistel kasutada.

Võimalikud valikud

Eelmisel nädalal avaldatud erakondade reitingud näitasid, et Reformierakonna reiting veidi paranes ja Keskerakonna reiting veidi langes.. Kuid, muutused olid nii väikesed, et ei tasu teha kaugeleulatuvaid järeldusi selle kohta, kas ja kuidas neid mõjutas käimasolev valitsuskriis. Ja nagu öeldud, see on ainult eelmäng. Olulised sündmused juhtuvad hiljem, ja märtsis 2023, keegi ei mäleta täpselt, miks Kallase valitsus langes.

Ilmselt, nii Reformierakond kui ka Keskerakond on vähemalt mentaalselt kõik variandid läbi mänginud. Võimalikud uued koalitsioonid, opositsiooniga liitumine ja isegi erakorralised valimised. Viimane variant on üsna ebatõenäoline, nagu see Reformierakonnale ja mingil määral EKRE-le võiks sobida, aga mitte teisi parlamendierakondi.

Kui puhkes lastetoetuse arve konflikt, avalikkuse ettekujutuses domineeris idee, et tegemist on Jüri Ratase ja Jaanus Karilaidi plaaniga moodustada valitsus koos EKRE ja Isamaaga.. See võimalus on tõepoolest olemas, kuid see pole peaaegu kindel. On ka keskerakondlasi, kes eelistaksid Reformierakonnaga jätkata, tingimusel, et viimased nõustuvad lastetoetuste tõstmisega. On ka teisi, kes arvavad, et poleks paha minna opositsiooni, enne kui käes on külm ja vihmane sügis koos hinnatõusu ja energiakriisi lõhnaga..

Reformierakond seisab enam-vähem samade valikute ees. Praeguse valitsusega saavad edasi minna eeldusel, et Keskerakond loobub lastetoetuste tõstmisest. Nad võivad proovida uut koalitsiooni Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega, kuid opositsiooni sattumine poleks ka hukatuslik.

Reformi- ja Keskerakonna valitsusega jätkamine eeldaks, et kas Kaja Kallas või Jüri Ratas loobuks millestki olulisest. Sellist taganemist on üha raskem ette kujutada.

Erakorralised valimised on ebatõenäolised

Põhiseadus ja Riigikogu valimisseadus annavad erakorraliste valimiste läbiviimiseks kolm võimalust. Valimised võib välja kuulutada president; kahel juhul on see tema kohustus, ühel juhul on tal vabadus valida, kas seda teha.

Esiteks, kui Riigikogu annab eelnõu rahvahääletusele ja see ei leia rahva toetust, president peab kuulutama välja erakorralised valimised. Seda saab välistada, sest praegu pole sellist liikumist oodata.

Teine variant tähendaks, et presidendi pakutud valitsusjuhi kandidaat ei saa valitsust moodustada. Kui peaministrikandidaat ebaõnnestub, president saab valida järgmise inimese. Kui ka see ebaõnnestub, siis on riigikogu kord kandidaat üles seada. Kui ka sellel inimesel ei õnnestu valitsust moodustada, president kuulutab välja erakorralised valimised. Kui Kaja Kallase valitsus praegu kukuks, siis võib see teoreetiliselt juhtuda, kuid see nõuaks üsna palju käike ja ebaõnnestunud katseid valitsuse moodustamiseks.

Kolmandaks, kui Riigikogu avaldab umbusaldust valitsusele või peaministrile, president võib välja kuulutada erakorralised valimised. Pange tähele sõna "võib". Kui muudel juhtudel on president kohustatud välja kuulutama erakorralised valimised, siis antud juhul on küsimus presidendi valikus. Teoreetiliselt, ennetähtaegsed valimised võiksid Reformierakonnale sobida (nende reiting on kõrge) aga mitte teised osapooled. Lõpuks, see sõltuks ikka Alar Karise otsusest, ja Karis ilmselt erakorralisi valimisi valida ei taha.